| Autor: | Lea Ojam |
| Pealkiri: | Päriselu butafooria |
| Juhendaja: | Liina Unt, PhD |
| Õppekava: | Teatrikunsti visuaaltehnoloogia |
| Osakond: | Etenduskunstide osakond |
| Lühiülevaade: |
Käesoleva “Lõimiku” sirvija leiab siit kaks tööd, nii Lea Ojami seminaritöö, kui ka tema lõputöö. Kuna tegu on kenasti kokkukõlava tervikuga, oleks olnud suisa patt üht neist välja jätta.
Päriselu butafooria – mis see on? Vastuseks minu küsimusele, sõnastas Lea selle lihtsalt: “Need on kõik need asjad, mis meid ümbritsevad.” Meid ümbritseb asjade maailm, mõned neist tulevad kaasa minevikust, midagi tehakse meie kaasabita igapäevaselt juurde, midagi valmistame me ise. Teisalt kipuvad mõned tähtsad asjad vananema, lagunema ja määnduma, kuid mõnedest neist ei taha me kuidagi loobuda. Mida alles hoida ja mida minna lasta? Millised väärivad kopeerimist ja millised taasloomist? Kas inimese skelett on on “ajaloo asi”, väärt avalikku näitamist või inimsäile, mille peaks rahule jätma? Eetikapiirid võivad teinekord olla õhkõrnad. Niisugused on vaid mõned küsimused, millele vastuste otsimisega tegelebki oma mõlemas, nii teoreetilises kui praktilises, töös Lea Ojam. Ei näe vajadust pikemaks sisuseletuseks. Loodan, et “Lõimiku” lugeja peatub siin pikemalt ja mõtiskleb töö autoriga kaasa, samuti nagu siinkirjutaja seda tegi. Mõlemad tööd väärivad seda. Holger Rajavee kultuuri- ja kunstide ajaloo lektor TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia |
| Kirje ESTER'is: | Link |
| Täistekst DSpace’is: | Link |